Soomepoisid

20-nes sajand on Eesti saatuses olnud üks murranguterohkemaid aegu. Sellesse sajandisse mahuvad Eesti Vabariigi sünd, Vabadussõda, riigipöördekatse 1924. aastal, II Maailmasõja heitlused, okupatsioonid, millest viimane ja veriseim kestis pea pool sajandit ning jällegi taasiseseisvumine laulvas revolutsioonis.

Iialgi ei ole Eesti rahvas leppinud võõra võimu ja ülekohtuga ning on teinud kõik mis on jõukohane oma iseseisvuse saavutamiseks selle maailma suurte ja vägevate omavahelistesse kaklustesse kistuna ja alla heidetuna. Vankumatut võitlustahet oma maa ja vabaduse eest näidati üles nii Vabadussõjas kui ka II Maailmasõjas, kus saatuse ja Pätsi-Laidoneri kapitulantliku poliitika tahtel ei antud Eesti sõdurile võimalust võidelda oma maa vabaduse eest omas mundris, enda armees.

Marssal Mannerheim kirjutab oma memuaarides, et Balti riigid oleks võinud 1939. aasta sügisel vabalt välja panna 20 diviisi regulaarväge, et peatada NSV Liidu sõjaline agressioon. Sama suur oli ka Soome sõjaline võimsus Talvesõja alguses. Koostöö puudumine Balti riikide vahel andiski Stalinile võimaluse alistada Balti riigid.

Sellele vaatamata haaras 1941.a. suvel rahvas omaalgatuslikult relvad ning asus kui üks mees võitlusse Vene okupatsiooniarmee ja hävituspataljonidega. Suvesõjas osales pea samapalju võitlejaid, kui oli mehi Eesti regulaararmees, mis oli ära viidud Venemaale. Kui saabusid Saksa väed, ühineti nendega võitluses meie ühise vaenlase vastu.

Ei ole vähimatki kahtlust, et Eesti sõdur ei võidelnud mitte ühegi teise riigi või ideoloogia poolt, vaid otseselt Eestit idast ähvardava kommunismiikke vastu, mille kibedaid vilju arreteerimiste, küüditamiste ja massimõrvade läbi olime juba 1940-1941.a. sunnitud maitsma. Sellest piisas, et otsida enesekaitseks abi ükskõik kellelt, kes seda vaid pakkus ning kümned tuhanded eesti mehed astusid siirast soovist kaitsta oma kodu ja isamaad, Saksa armeesse.

Kõigile aga selline lahendus ei sobinud. Oli neid, kes pidasid iseenesestmõistetavaks võitlust bolševistlike anastajate vastu, kuid ei soovinud teha seda natsionaalsotsialistliku Saksa armees, lõpututel Venemaa avarustel, kuhu meie vabatahtlikud peale Eesti vabastamist edasi saadeti. Nad ei tahtnud sõdida võõrast ideoloogiat kandva riigi armees, samal ajal kui käis võitlus elu ja surma peale sellesama ühise vaenlasega ka meie vennasrahva juures Soomes. Sellest sündiski üks omanäolisemaid episoode selles sõjas – nn. Soomepoiste liikumine, mis nõudis igalt mehelt kolmanda võimaluse leidmisel maailmasõja keeristes kindlat otsustavust, poliitilist maailmavaadet ja ka julget riskimist, sest keeldudes koostööst mõlema ideoloogia esindajatega, kuulutasid Soomepoisid ennast sisuliselt lindpriideks. Nõukogude võim pidas lahkunuid „kodumaareetjateks“, saksa võimud aga „väejooksikuteks“.

Selle liikumise eelvaatusena võib käsitleda eesti poiste minekut Talvesõtta, mis algas juba varsti peale baaside lepingut, mille NSV Liit meile peale surus. Soome keeldus vapralt allumast samasugusele šantaažile, mille osaks olid saanud kõik Baltimaad ning Venemaa alustas välksõda eesmärgiga vallutada ja okupeerida kogu Soome. Oma juhtide poolt häbiväärsesse alandusse jäetud Eesti rahvas elas sügava sümpaatiaga kaasa soomlaste võitlusele enda vabaduse eest. Järgnenud Eesti okupeerimise ajal Venemaa poolt, osutus Soome minek piiride sulgemise tõttu siiski võimalikuks vaid vähestele ning selle tõttu osales Talvesõjas vaid alla paarisaja eesti vabatahtliku.

Uue hoo sai Eesti vabatahtlike Soome siirdumine sisse Jätkusõja ajal 1942-st aastast alates, mil oli juba selgunud ka sakslaste soovimatus, vähemalt esialgu, anda Eestile iseseisvust. Tõeliselt massiliseks muutus liikumine aga 1943-ndal aastal, mil Soome vajas eriti abi oma võitluses pealetungivate punaste hordidega. Üha vähem nähti mõtet võidelda saksa mundris ja üha rohkem nähti vajadust teha seda Soome mundris Karjala Kannasel. Soome Jätkusõtta siirdus ka küllaltki palju juba kogemusega võitlejaid eesti Ida- ja Politseipataljonidest, kes enam ei soovinud võidelda vaenulikel Samaaria lagendikel ja Volhovi soodes ning eelistasid oma aastase sõdurilepingu lõppedes aidata hoopiski meie hõimuvendi. Pealegi olid sakslased ju murdnud oma lubadust eestlaste osalemisest sõjategevuses ainult Eesti piiridel.

Vabadussõja ajal tulid Soomest Põhja Pojad meile appi võitlema Eesti iseseisvuse eest, nüüd täitsid eestlased oma auvõla võideldes ja ka langedes Soome vabaduse ja Eesti au nimel teiselpool meid ühendavat lahte. Soomepoisse oli Jätkusõjas ligi 3400 meest ehk umbes samapalju kui tuli soomlasi kunagi abiks Eesti Vabadussõtta. Lisaks kõigele, loodeti Eesti rahvuslike jõudude poolt Soomepoiste rügemendi JR 200 baasil panna alus ka uuele Eesti Kaitseväele. Kuigi seda ei õnnestunud realiseerida, ei tee see veel tollast kontseptsiooni kui sellist tühiseks. Tänapäeval on suuresti tänu endistele kontaktidele taaskäivitunud tihe ja mõlemale poolele kasulik koostöö Eesti ja Soome Kaitsevägede vahel.

1944-ndal aastal, kui sõjatanner jälle Eestisse jõudis, tekkis Soomepoiste seas tugev surve tulla tagasi Eestisse, sest loodeti veel Vabadussõja ime kordumisse. Pataljoni tagasitulekut on läbi aegade hinnatud erinevalt. Seda on nimetatud koguni mõtlematuks ja hullumeelseks ettevõtmiseks ning asjatuks inimelude ohverdamiseks. Nagu ka üldse kogu katset päästa Eestit kommunistliku anastaja eest ebavõrdsetes ja veristes võitlustes Narva all, Sillamäel, Lõuna-Eestis ja mujal. Kuid nii meeste endi kui ka rahva vankumatu veendumus on olnud, et Eesti sõduri kohus on võidelda oma isamaa, rahva ja vabaduse eest kasvõi viimase hingetõmbeni ja mitte jääda kõrvalvaatajaks ja argpükslikuks oma naha päästjaks. Seda enam, et teati ülihästi, mida stalinlikult terrorirežiimilt oodata on.

Lisaks kõigele olid Soomepoisid teistest eesti üksustest rohkem informeeritud rahvusliku vastupanuliikumise tegevusest, mis jätkas ettevalmistusi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Seega ei olnudki ühtegi teist auväärset alternatiivi kodumaale tagasitulekule ning oma peaaegu üksmeelse valikuga seda teha ja oma sangarliku võitlusega siin, kirjutasidki Soomepoisid end auga Eesti ajalukku. Samamoodi olid koju tulnud võitlema kõik teisedki eestlaste üksused. Eesti sõduril oli ainult üks siht – Eesti iseseisvus.

Paratamatuse sunnil pidid ka Soomepoisid edasistes võitlustes selga tõmbama sellesama Saksa mundri, mille eest nad kord olid põgenenud ning sellega lõppes ka JR200 eristaatus ja hoiak. Eesti ja Saksa huvid olid siinmail ühised ja see, et nüüd tuli võidelda koos ja kõrvuti, oli kõigile selge. Kolmandat teed enam ei eksisteerinud. Karl Talpak on öelnud, et meie ei valinud poolt mitte poole pärast, vaid me võitlesime oma võitlust – anglosaksid olid juba meie maa venelastele maha müünud.

Demokraatlik lääs oli meile selja pööranud ja liitu astunud meie suurima vaenlasega, kelle püüdeks oli Eesti rahva hävitamine. Väikerahvaste saatus ja nende kaitsmine ei läinud kellelegi korda.

Sellele vaatamata tegid eestlased kõik, mis ühe väikese rahva võimuses on. Iga maalapikese pärast, mida barbaarne vaenlane endale himustas, pidi ta kangelaslikele kaitsjatele verehinda maksma. Kümned tuhanded mehed vastasid rahvuslike jõudude ja peaminister presidendi ülesannetes J. Uluotsa üleskutsele ning asusid vabatahtlikult, relv käes, Eesti vabadust kaitsma. Soomepoisid tulid koju. Tohutus ülekaalus vaenlast suudeti edukalt tõrjuda tervelt üheksa kuu vältel. Kasutades ära momenti sakslaste taganemisel, mil Eesti üksused hoidsid kaitselahingutega Punaarmeed veel tagasi, nimetas J. Uluots 18.09.1944.a. Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse, mis võimaldas anastaja kiuste, ka peale Eesti vallutamist, säilitada Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidavust eksiilis läbi terve okupatsiooniaja. Tänu võitlustes võidetud ajale, pääsesid u. 70 000 eestlast läände, keda kodumaale jäämisel oleks oodanud arreteerimised, küüditamine ja mahalaskmised. Võib vaid ette kujutada, mis oleks saanud, kui punane teerull oleks varem üle Eestimaa trampinud. Tänu Eesti pagulastele ja nende poolt loodud organisatsioonidele läänemaailmas on Eesti küsimus aastakümneid olnud päevakorral ja kuuldaval kõikjal, kus see on olnud vähegi võimalik.

24. veebr.1952 ütles Eesti seaduslik rahvaesindus, Eesti Riigivolikogu ja Riiginõukogu liikmete kogu eksiilis, väljendades kogu rahva sügavat veendumust, järgmist: ”Eesti Vabariigi, oma kodumaa ja rahva elu, vabaduse ning au eest võitlesid ja valasid verd eesti mehed ka Teises Maailmasõjas, kuigi nad selles võitluses olid sunnitud kandma võõrast vormi või tegutsema metsavendadena. Eesti rahvas ei unusta kunagi Eesti vabaduse eest võitlejaid. Nende võitlus oli aus, õiglane ja püha. Neile oleme kõik tänu võlgu”. Loodetavasti leiavad ka tänased Eesti riigitegelased lõpuks ometi endas niipaljugi ausust ja sirget selga, et ühineda selle manifestiga. See on Eesti riigi aukohus.

Oma ennastsalgavuse, vapruse ja kannatuste eest, mida II Maailmasõjas osalenud Soomepoisid, nagu ka kõik teisedki Eesti vabadusvõitlejad, on pidanud läbi elama nii sõjatandril, vangilaagrites, okupeeritud kodumaal kui ka pagulaspõlves, väärivad nad järeltulevate põlvede sügavaima au ja tänutunde ning astuvad väljateenitult samale auväärsele pjedestaalile kõigi Vabadussõja kangelastega.

Henn Põlluaas
Soomepoiste Pärimusühing